Pliioksiid (CAS 1317-36-8)

Plii (II) oksiid, mida nimetatakse ka pliimonoksiidiks, on anorgaaniline ühend, mille molekulaarne valem on PbO. PbO esineb kahes polümorfis: tetragonaalse kristallstruktuuriga litload ja ortorombilise kristallstruktuuriga massicot. Kaasaegsed PbO rakendused on enamasti pliipõhised tööstusklaasid ja tööstuskeraamika, sealhulgas arvutikomponendid. See on amfoteerne oksiid.

Pliiklaasi plii on tavaliselt PbO ja klaasi valmistamisel kasutatakse laialdaselt PbO -d. Sõltuvalt klaasist võib PbO kasutamisest klaasis kasu olla üks või mitu klaasi murdumisnäitaja suurendamisest, klaasi viskoossuse vähenemisest, klaasi elektrilise takistuse suurendamisest ja klaasi imamisvõime suurendamisest. Röntgenikiirgus. PbO lisamine tööstuskeraamikale (nagu ka klaasile) muudab materjalid magnetiliselt ja elektriliselt inertsemaks (tõstes nende Curie temperatuuri) ja seda kasutatakse sageli sel eesmärgil. Ajalooliselt kasutati PbO -d laialdaselt ka majapidamiskeraamika keraamilistes glasuurides ja seda kasutatakse endiselt, kuid mitte enam. Muud vähem domineerivad rakendused hõlmavad kummi vulkaniseerimist ning teatud pigmentide ja värvide tootmist. PbO-d kasutatakse katoodkiiretoru klaasides röntgenikiirguse blokeerimiseks, kuid peamiselt kaelas ja lehteris, kuna see võib esiplaadil kasutamisel põhjustada värvimuutust. Esipaneelil on eelistatud strontsiumoksiid ja baariumoksiid.

Plii tarbimine ja seega ka PbO töötlemine korreleerub autode arvuga, sest see jääb autode pliiakude põhikomponendiks.